viis: Dan Gharibian
|
|
| Hiljapeale vahest küll ehk jäänud ma
|
| puudel pole lehti, öösel külmetab.
|
| Hingeaurust tuuleklaasil paistab läbi nukker maastik.
|
| Maastik muutub, majad muutuvad.
|
| / Tahavaatepeeglis näen sind, näen sind, näen sind...
|
|
|
| Refr: Kui diivani ostan, mis sa siis kostad
|
| Kaugele maale viib sind romale
|
| ja kanapee peal mu väike Leena
|
| Nii rõõmsalt mööda lendab me aeg
|
|
|
| Võiksin öelda sul, et sind ma armastan –
|
| mõrult nohisedes lakke vaatad sa.
|
| Seal lambivarjul kõndis kärbes
|
| ja see kõik mis eelnes-järgnes
|
| kärbsena mu peas jääb tiirtema
|
| / kärbes lahkus lamp lõi kõikuma
|
|
|
| Refr: Kui diivani...
|
|
|
| Õied kollased on suvekõrvitsal.
|
| Hommikud on lämbed, päevad lämbemad.
|
| Surusid end minu vastu,
|
| kaugelt külast hääli kostus,
|
| hämardus päev hakkas loojuma.
|
| / Keegi hakkas puid seal saagima.
|
|
|
| Refr: Kui diivani...
|
| 
|