viis: Marko Matvere
|
|
| Kui ma olin alles nooruke,
|
| aastat kahekümnene,
|
| siis palav veri, kui kirglik meri,
|
| mu sees nii rahutumalt kees.
|
|
|
| Ma oma väikse Ellaga
|
| nii kui taskukellaga,
|
| ma omas voodis mängisin
|
| ja ta kaissu end sängisin.
|
|
|
| Ma sosistan, oh armas Ella,
|
| et näita kuidas käib su kell!
|
| Kas on kõik rattad määritud
|
| ja vedru üles keeratud.
|
|
|
| Ma sosistan, oh armas Ella!
|
| Ja katsun kuidas käib su kell.
|
| Ta käis nii tasa tiks ja tuks
|
| ja Ella süda lõi tuks tuks.
|
|
|
| Ma olen ka elus valetand
|
| ja selle läbi kannatand.
|
| Kord tahtsin abielluda
|
| ja naise kella keerata.
|
|
|
| Nüüd on ajaratas veerenud,
|
| kellaseier on ka keeranud.
|
| Ei ole Ellat, kõik teised kellad
|
| ma olen üles keeranud.
|
|
|
| Triinul ütlen: "Ma võtan sind ää!"
|
| Triinu ütles: "Ma sulle ei läe!
|
| Mul on uur, kuid sinu puur
|
| on sinu kellal liiga suur!"
|
|
|
| Nüüd talust tallu ma
|
| käin oma võtmekimbuga.
|
| Kuid nüüd ainult varuks nutt,
|
| sest minu kell on kurat kaputt.
|
| 
|