viis: Marko Matvere
|
|
| Aralt kui ahhetad hommiku algusse
|
| usud siis üksiti nüüd lõpuks tead
|
| nime kui nimetad siis kohe valgusse
|
| anduma ahvatleb selgus on hea
|
|
|
| Kus see siis lillelaps lihtne ja laulune
|
| käänaku takka nii targasti näeb
|
| oli kas ingel või viinadeaurune
|
| silmad kuid selged on hoiavad käed
|
|
|
| Sätid siis sirgeks kõik siilud ja sammetid
|
| trehvungil tõde las raputab maad
|
| kõik on nii õige peab ütlema ommeti
|
| kirik las kuulab ja kuulab las maa
|
|
|
| Äkist nii vakka jäi kõik nagu seisati
|
| annan kui tühjaks kõik hingest ja seest
|
| seletub soovitu ikka on seljati
|
| ilmas ei ilmuta ennast ta eest
|
| 
|