viis: Beyesekhe Burstein
|
|
| Ma olen kuulnud palju kauneid laule –
|
| nad kõik ei tule äkki meeldegi.
|
| Küll Slutzkist, Belz'ist, Zlatkovist ja Leedust,
|
| Odessast aga mitte ühtegi.
|
| Kuis võis küll ununeda linn mis kõigist kauneim,
|
| mispärast teistele on jäänud kogu au?
|
| Ma tihti meenutan neid nooruspäevi kaugeid,
|
| Odessast jutustabki minu laul.
|
|
|
| Refr: Ah, Odessa, on Odessa, armsaks mulle jäänd,
|
| kuhu eales elu viib mind – mõtlen sinu pääl!
|
| Kõik su tänavad ja kõrtsid kus ma aelesin
|
| uneski ei jäta maha mind.
|
|
|
| Oh, mulle meenuvad turuplats ja trahter
|
| ning tantsuaiast kostab muusika.
|
| Kui noorusarm seal sidus kord meid kahte
|
| ja vargaid valehabemetega.
|
| Üks daame kõnnib uhkelt vaatama te peate,
|
| ta paljaid õlgu katab kasuk tuliuus.
|
| Kui aga kustub valgus, lõppenud teater –
|
| on kadund raha, kasuk ja kõik muu.
|
|
|
| Refr: Ah, Odessa! ...
|
|
|
| Mu Moldavanka, mu lapsepõlvekodu,
|
| maailmale on kinkind teemandi!
|
| Kõik need fassaadid ja tänavate rodu
|
| mis lõpeb seal kus Musta mere piir.
|
| Bulgarski tänaval kui kõnniksin ma jälle
|
| käevangus neiu, aias õitseb päevalill.
|
| Nüüd küll vist söandaks suudluse ma anda talle.
|
| noh, mürtsu trumm ja valjult hõika lõõtsapill!
|
|
|
| Refr: Ah, Odessa! ...
|
| 
|