rahvalik laul Kihnust
|
|
| Ühel ilusamal oktoobrikuu päeval
|
| Rebassaare metsad meist jäävad.
|
| Laev lendab kui tuvi, ei pöörle tal kruvi
|
| vaid purjed on paisunud tuules.
|
|
|
| Almagrund'i me jõudsime õhtul,
|
| raadio kuulutas tormi hädaohtu.
|
| Käsk – topseilid maha, ilm küllalt ju paha,
|
| Svenskabjorn'is meil muudeti kurssi.
|
|
|
| Lainevalangud jooksid üle laeva
|
| udu paksuks oli pannud kogu taeva.
|
| Mehed pumpade ligi, kehast jookseb neil higi,
|
| kõik elu eest võitlevad vapralt.
|
|
|
| Lainevalang viis kaasa tekklasti
|
| meestel korraldada seda nüüd kästi.
|
| Kuid purjut juurde võtta, tuul hoogu veel võtab
|
| ei võinud me laevale enam.
|
|
|
| Kapten hüüdis: „Laev enam ei kanna!
|
| Peame pöörama alla Rootsi randa!"
|
| Käsk – korkvestid selga, ei surma mees pelga
|
| vaid edasi võitleme veelgi.
|
|
|
| Öö saabumisel tuli oli näha,
|
| kapten püüdis seda kindlaks siis teha.
|
| Pea hüüdis: „Pole häda, Storakarlso on näha,
|
| kohe jõuame rootsimaa randa."
|
| 
|