rahvalik
|
|
| Miks seisab Põhja-rüütli hulk seal mere kalda peal?
|
| Ja nende pime kuningas käib kepi najal seal.
|
| Tal valged juuksed peas on lahti tuule käes
|
| ja üle mere sinna, tema hüüab kurvaste.
|
|
|
| Sa tige röövel saare peal, kus minu tütar on?
|
| Ta kandlemäng ja laulu hääl, need olid minu õnn.
|
| su vargateo läbi jäin tütrest ilma ma,
|
| se`est sul on hirmus häbi, mul valu otsata.
|
|
|
| Vaat kaljukoopast astub mees, mis hirmus näha pealt.
|
| Ta hoiab hiigelmõeka peos ja tõstab naerdes healt:
|
| Kas sul oli vähe rahvast, et andsid riisuda,
|
| kas leiduks seda vahvat, kes tapleks minuga?
|
|
|
| Kõik rüütlid seda kuulavad, ei ükski usalda.
|
| Ja kurvalt küsib kuningas: "Kas üksi jäetud ma?"
|
| Noor poeg siis astus ette: "Noh, kas sa tapled mees?
|
| Ehk usud, minu kätes on küllalt jõudu sees?"
|
|
|
| Mu poeg, noor sina oled veel, ta vilund sõjamees!
|
| Kuid mine siiski, sinu käes on mehe rammu sees.
|
| Säh, võta julge veri, see kuulus mõek mu käest.
|
| Kui langed, nielgu meri mind õnnetumat meest!
|
|
|
| Mis teie mehed näete seal?: nii küsib pime mees.
|
| Mu mõek, ma kuulen tema healt, nii võimsalt helises.
|
| Õnn saagu kuningalle, au tema pojale,
|
| ju röövel maha langes, tal varga palk on käes.
|
|
|
| Kõik jälle vaikselt seisavad ja küsib pime mees:
|
| Mis mina kuulen tulevat ja kahisevat vees?
|
| Eks see su poeg ole, kes tuleb paadiga,
|
| Brunhilde, sinu tütar on paadis temaga.
|
|
|
| Mu armsad lapsed tere ka! Nii kaldalt hüüab ta.
|
| Mis mul nüüd viga elada ja surra rahuga.
|
| Poeg paneb mõega kirstu mu seltsis puhkama
|
| ja sina tütar saadad mind hauda lauluga!
|
| 
|