rahvalik
|
|
| Roosiaias istus Ritter Minnaga,
|
| juttu nemad vestsid hirmsast sõja-aast.
|
| Ritter ütles Minnal: "Sõtta võetaks mind,
|
| maha pean jätma kallikene Sind!"
|
|
|
| Hale siis küll oli neil seal lahkuda,
|
| tüki aega nutsid kaelastikku nad.
|
| Minna maha langes minestusesse
|
| Ritterit ta hüüdis kurva häälega.
|
|
|
| Ritter Minna võttis, allikale viis,
|
| sõrme vette pistis rinnal tilgutas.
|
| Minna sinisilmad lahti läksivad,
|
| taeva poole üles kurvalt vaatsivad.
|
|
|
| Äkki läbi õhu suurestükipauk
|
| nende kõrvu kostis, neid seal lahutas.
|
| Ritter ruttu kargas hobu selga nüüd,
|
| viimast korda andis Minnale ta suud.
|
|
|
| Minna sinisilmad kaua vaatsivad,
|
| kuni metsaladvad katsid kallima.
|
| Väravatest sisse sõitis ratsamees
|
| Minna ette astus, lahkelt teretas.
|
|
|
| Minnal kirja andis musta äärega
|
| kiri oli kinni musta lakiga.
|
| Minna kirja vaatas, ära ehmatas
|
| kirja seest ta leidis surma sõnumi.
|
| Ritter oli surnud sõjalahingus
|
| võideldes ta langes ritterite eest.
|
| 
|