Seto palvõ
rahvalik
Mo mõtti lindvä sinnä,
süä nakas närbümä,
nüüd mul ka tulõb minna
maamulda magama.
Oh taevaesa võta
mu avitada sa
ja lase Maarjal tõtta
mu avitama ka.
Är lasku põrgu aia,
koh kura' kaklõva,
är lasku sinnä kaia,
koh titõ taplõma.
Las' mul õks ülõs jõvda,
koh engli lindleva.
Mo vellekõnõ sinna,
koh puskar panniga.
Las' mul õks üles minna
ta üteh valgõga,
mol taivan valgõt vaia -
sääl närtsä vidädä.
Sääl taivan olõ'i puudust
näist närtsäst räbäläist,
sääl on ka setot vaia
nii väega hädälist.
Mol tennü ilmah kurja,
ma mige kuhjaga.
Ma vaivsi umma turja
siin eloh närtsäga.
Ma Räpinalle sõiti
uma vana valgõga -
sääl tehti puna-papõrt
ja palviraamatid.
Ma valgele küll anni
ka mõne mühägü,
et küll tä kinlalt tõmbas'
sis kogo kihägä.
Ma närtsäga ka teie
umrehti mõnikõrd -
kui Räpinälle veie
neid sai siis viievõrd.
Mo süä on väiga hallõ,
üts asi meeleh mul.
Ma sinno esä pellõ,
tuu tõrvakindä sull.
Ma papile ka veie
miä kodoh kätte sai,
tä siiski kõõrdu kaie
niiet irmu piälõ ai.
Ma risti ette pilli
ja kummardusi tei,
neid pühädusi saadi
Petserist Pihkva vei.
Mo maa ja rikkus vara
kõik monastüüri läeb,
most saad sa palja naha,
meel halõkõnõ, oeh.
Viil paari palvid kuulõ,
tuu tühi täüte sul.
On pehmeken sääl taivan,
on ikkä hellä meel.
Suur soru samagonni,
kaits silku kõrvalõ -
tuud saa õks taivah lubba
Petseri vellele.
Las silmil sinnä kaia,
koh engli lindlõva.
Är võtku põrgu aia,
tuud seto pelgäs ka.
Jää jummalaga neitsi,
ei inämb näe miä sind,
mo havval häitsvä lilli -
nii illoh virevä.