rahvalik laul
|
|
| Tundub mulle argipäev nii hallina,
|
| mind uimastand muusika.
|
| Linnutiivul minevikku vii mind sa
|
| ja sinna kus mu kodumaa.
|
| Õnne hetkeks anna tagasi,
|
| kingi mulle taas mu Ungari!
|
| Las mind näha lõkkesära,
|
| kuulda rõõmsat peokära,
|
| tajuda ballijoovastust!
|
| Mustlane oh, võta viiul sa!
|
| Mängi mulle sa hurmavat viit!
|
| Et su poogna võlul lendaks ma
|
| kodumaale mis kaugel on siit.
|
| Hinge vala rõõmuootust,
|
| armukire, õnnelootust!
|
| Tulesädemena tantsiksin
|
| veelkord Piskar, mu õnnede maa.
|
|
|
| Lõkketuli leegitsemas kõrgele
|
| ja tšaardaš käib mu südames.
|
| Tunnen jälle käsivarsi tugevaid
|
| ja pilke kuumi säravaid.
|
| Sädemena keerlen ülesse
|
| mustlasviisi võluvõimuses.
|
| Kaugusesse kaob kui uttu
|
| viiulite võlunuttu
|
| simblikõlal hurmav õnnelaul.
|
| Mustlane, oh, mängi hingega!
|
| Mängi keema mu igatsev meel!
|
| Et su poogna võlul õnnega
|
| Kõlaks iga su viiulikeel
|
| Hinge vala rõõmuootust,
|
| armukire, õnnelootust.
|
| Tulesädemena tantsiksin
|
| veelkord Piskar, mu õnnede maa.
|