viis: Evert Taube
|
|
| Kui olin mina noores eas, siis tahtsin merele
|
| ja sadamas ma käisin salaja
|
| Ja sirgudes ma aina tundsin kuidas veri keeb
|
| mind kutsusid need kauged mered-maad.
|
| Kui kord siis sadamas ma kohtasin üht meremeest
|
| ta ütles - tule poiss, kui ihkab meel,
|
| sest ongi meil just puudus ühest tublist madruksest,
|
| ja nõnda olingi ma varsti teel.
|
|
|
| Re: Nord ja Süüd ja Ost ja West
|
| kutsuvad meid, kindel mest
|
| on mul merega ju olnud ammust ajast, sest
|
| meri - nõnda suur ja lai -
|
| mulle lähedaseks sai
|
| siis kui kord noores eas seisma jäin ma kail.
|
|
|
| Kord purjetasin Lõunamerel, päike paistis kuum
|
| ja miilidena helkles vetepind.
|
| Siis pilved aga sõudsid taevas, puhuma sai tuul
|
| ja marust varsti paisus mererind.
|
| Siis kiiruga meil tuli seilid kokku rehvida
|
| hea kotermann meil oli abiks ka.
|
| Ja peagi paistis sadam - võttis vastu meid Bombay
|
| ning selleks korraks lõppenud me reis.
|
|
|
| Re: Nord ja Süüd ...
|
|
|
| Seal Indias mul silma hakkas kaunis bajadeer
|
| ja püüdsin teda kõnetada ka,
|
| kuid häbelik ta oli ja ei mõistnud minu keelt
|
| ning kutsusid mind jälle uued maad.
|
| Ja Saalomonisaartele kus kasvamas bataat
|
| siis viis me tee, et laeva lastida.
|
| Seal nägin - tule ümber lõivad tantsu paapuad.
|
| Ja oligi aeg raad meil brassida.
|
|
|
| Re: Nord ja Süüd ja...
|