viis: Ivo Orav
|
|
| Üks väike värdjas päkapikk,
|
| kes ise pikk kui tuletikk,
|
| käis aknalaual sittumas,
|
| mu mutile läks kittuma,
|
| et mina tegin aknalaua täis
|
| ja tema ainult sussis tudil käis.
|
|
|
| Ma pikalt mõtlema ei hakand
|
| kumb oli sussi sisse kakand.
|
| Ostsin rotilõksu ma
|
| ja panin lõksu plõksuma.
|
| Käis öösel ilge litakas,
|
| jäi plõksti lõksu sitakas.
|
|
|
| Mis öösel toas oli juhtunud?
|
| Miks päkajaht oli luhtunud?
|
| Miks ühest gnoomist saanud kaks?
|
| Pikk tuttav on kuid võõras paks!
|
| Läks järjest huvitavamaks
|
| kui püksid maha ajas paks.
|
|
|
| Paks ütleb: „Siit jagub kahele!“
|
| Mul kargas peeru vahele
|
| ja hoobilt umbes poolel teel
|
| ta hüüdis: „Pikk kutsu sõpru veel!“
|
| See jutt ajas hamba verele
|
| kogu päkapiku perele
|
| Hei, mees, äkki tuled kolmandaks,
|
| saaks rivi teha pikemaks!?
|
| No, kuule, jäme lilliput
|
| ja sina kõrend, pikem kutt!
|
| Te ülbest mölast kopp on ees,
|
| kohe teen, et perses vesi keeb!
|
|
|
| Ent juhtus see mis juhtub siis
|
| kui aken jäänud avali.
|
| Sealt lendas sisse tihaseid
|
| nokkima minu lõikurlihaseid.
|
| Näe, lõhki nokitud on rosin,
|
| selle ümber gnoome tosin.
|
| Lapsed kartke päkapikke,
|
| päkapikk teeb persenikke!
|