Seto palvõ

rahvalik

Mo mõtti lindvä sinnä,

süä nakas närbümä,

nüüd mul ka tulõb minna

maamulda magama.

Oh taevaesa võta

mu avitada sa

ja lase Maarjal tõtta

mu avitama ka.

Är lasku põrgu aia,

koh kura' kaklõva,

är lasku sinnä kaia,

koh titõ taplõma.

Las' mul õks ülõs jõvda,

koh engli lindleva.

Mo vellekõnõ sinna,

koh puskar panniga.

Las' mul õks üles minna

ta üteh valgõga,

mol taivan valgõt vaia -

sääl närtsä vidädä.

Sääl taivan olõ'i puudust

näist närtsäst räbäläist,

sääl on ka setot vaia

nii väega hädälist.

Mol tennü ilmah kurja,

ma mige kuhjaga.

Ma vaivsi umma turja

siin eloh närtsäga.

Ma Räpinalle sõiti

uma vana valgõga -

sääl tehti puna-papõrt

ja palviraamatid.

Ma valgele küll anni

ka mõne mühägü,

et küll tä kinlalt tõmbas'

sis kogo kihägä.

Ma närtsäga ka teie

umrehti mõnikõrd -

kui Räpinälle veie

neid sai siis viievõrd.

Mo süä on väiga hallõ,

üts asi meeleh mul.

Ma sinno esä pellõ,

tuu tõrvakindä sull.

Ma papile ka veie

miä kodoh kätte sai,

tä siiski kõõrdu kaie

niiet irmu piälõ ai.

Ma risti ette pilli

ja kummardusi tei,

neid pühädusi saadi

Petserist Pihkva vei.

Mo maa ja rikkus vara

kõik monastüüri läeb,

most saad sa palja naha,

meel halõkõnõ, oeh.

Viil paari palvid kuulõ,

tuu tühi täüte sul.

On pehmeken sääl taivan,

on ikkä hellä meel.

Suur soru samagonni,

kaits silku kõrvalõ -

tuud saa õks taivah lubba

Petseri vellele.

Las silmil sinnä kaia,

koh engli lindlõva.

Är võtku põrgu aia,

tuud seto pelgäs ka.

Jää jummalaga neitsi,

ei inämb näe miä sind,

mo havval häitsvä lilli -

nii illoh virevä.