mustlasviis
|
|
| Mängib viiul, kõlab hõikeid: "Hei Romale!"
|
| Värviline vanker jõuab lähemale.
|
| Tee on olnud pikk ja väsinud on hobu,
|
| neil kes armastavad teid ei ole kodu.
|
| Ahjuks neile laagri keskel lõkkease,
|
| pole uksi, pole aknaid, seinu, lage!
|
|
|
| Teed on tolmused,
|
| rändaja paleed.
|
| Lõpeb sõit, seal
|
| laager õhtu eel –
|
| need on mustlased!
|
|
|
| Minu koon on must ja silmad mustemad veel.
|
| Sinul aga kahvatu ning nukker pale.
|
| Kui sa lubad, et mu omaks saad veel täna,
|
| kingin sulle eile öösel varastatud kana!
|
| Õhtutaeva põletava kuma paistel
|
| laskem maitsta rõõmudel nii taevastel kui maistel!
|
|
|
| Tea, et jään sind mäletama kaunis neidis
|
| kui kord viipasid sa mulle kirjus kleidis.
|
| Midagi must maha jäi su külge, Olga
|
| midagi mis pole minu, ma ei salga!
|
| Aasta pärast, luban, siis kui õitsevad küpressid
|
| tagasi ma tulen, toon sul triipudega dressid!
|
|
|
| Ema vaatab kaarte, isa tätoveerib
|
| õde tantsib, vend mul osavalt kastreerib,
|
| nõbu mängib simblit, ajab laulujoru,
|
| onud aga ütlevad, et mina olen loru.
|
| Ühes asjas aga pole mulle vastast –
|
| sulle, kallim, kasvõi päikse varastan ma taevast!
|