Hei, Sa lisa hoogu, masinist
Ilmumisaasta: 2009
VLÜ läbi aegade:
Marko Matvere
Raido Koppel
Mati Kiviselg
Katrin Bogdanova
Joel Sarv
Mait Seger
Erkki-Kalle Esop
Aivar Vassiljev
Sander Udikas

in English

Sellele kogumikule on sätitud valitud palad Väikeste Lõõtspillide Ühingu kahekümne aasta jooksul ilmunud plaatidelt. Esmakordselt esines sellise nimega trio 20 aastat tagasi, 1989. a. jaanipäeval Pärnus.

Olime kõik kolmekesi - Raido, Mati ja mina - klassivennad. Raido ainsana oli lastemuusikakoolis nuppakordioni õppinud. Aastal 1985 polnud Eestis veel mingit folgibuumi ja kust see karmoška meie kätte sai, seda ma ei mäleta. Kõige lummavam pilliheli, mida mina toona kuulnud olin, oli aga eesti lõõts ehk rahvakeeli nn tepo pill (selle mudeli arendas 19. sajandi lõpus Võru lähedal välja August Teppo). See kummaline suminast ja prääksatustest koosnev muusika kostis tollal ainukesest eestikeelsest raadiojaamast Vikerraadiost üsna sageli. Veidral kombel viisid need lood mind alati kohe reisima. Teine võimalus, kuidas sõidu peale sai, oli mängida vinüülplaate sarjast "Ununenud meloodiad". Õppisin sealt mõned laulud ja mängisime neid väiksematel koosviibimistel karmoška ja kitarri saatel.

Pärast keskkooli lõppu läks enamik mu toonaseid kaaslasi nõukogude armeesse ja mina tulin Tallinnasse teatrikooli. Hankisin endale A-duuri karmoška ja õppisin mängima. Kui Raido sõjaväest naasis, saime juba kahel karmoškal mängida. Meiega liitus klassivend Mati, kes samuti just selle pilli kätte haaras ja ruttu lihtsamaid lugusid mängima õppis.

Kord hulkusime seljakottidega Pärnu linnalähistes rabades ja maanteedel ning õhtu lõpuks jõudsime Pärnu-Jaagupisse, kust plaanisime bussi peale minna ja koju sõita. Tegime kohalikus kaubamajas aega parajaks ja seal ühel tarbekauba riiulil nad olidki. Väikesed lõõtspillid. Tillukesed Tuulas valmistatud laste karmoškad. Maksid 16 rubla ja 50 kopikat tükk. Kääksutasime neid poes. Hääled olid selged ja valjud. Mehaanika töötas laitmatult. Meenutas kontsertiinat (squeezebox), mida Eestit väisanud iirlased olid nii vaimustavalt mänginud. Ainus häda oli see, et lõõts oli neil instrumentidel jaburalt lühike ja pille kaupluses ainult kaks. Ostsime mõlemad siiski kiires korras ära. Tagasiteel bussi tagaistmel oli bänd sisuliselt moodustunud. Järgmisel nädalal leidsin ühest maapoest veel kaks sellist pilli. Ühe sai Mati, teise lammutasin osadeks. Kleepisin enda omale lisalõõtsa vahele. Häälestasin vasaku käe põhibassid oktavi võrra alla, lisasin ühe abibassi nupu ja värvisin korpuse mustaks. Nüüd oli see vigurmasin minu jaoks peaaegu täiuslik. Erinevatest Eesti küla- ja alevipoodidest ostsime kokku kõik, mis ette jäid.

Kolmekesi unisoonis mängides tekkis omapärane sumin, õhu võnkumine. Tarvis oli moodustisele nime anda. Kuna meie ettevõtmisel mingit sihti ja eesmärki ei olnud, arvasime, et see peaks ka nimes peegelduma. Mina pakkusin Väikeste Mustade Lõõtspillide Ühing, nagu mingi salajane ja kurjakuulutav sekt, aga Raido oli oma karbi valgeks võõbanud ja nõnda jäi viide värvile ära. Parem kah, niigi raske selgitada, miks meil selline nimi on, eriti välismaalastele.

1989. aasta Jaanipäeval mängisime ühel peol, kus peale meie tuttavate oli ka võõrast rahvast. Seda korda loeme bändi alguseks. Raha me alguses oma esinemiste eest küsida ei tihanud. Varsti hakati meile aga tänutäheks pudeleid pakkuma. Krooni tuleku ajaks, üheksakümnendatel, oli meil õhtu taksiks kolm pudelit viina. See oli siis, keerulisel ajal, konverteeritav kaup. Ja viina ikka kulus.

Grupida liitusid alul Katrin ja hiljem Joel viiulil ning mõne aasta pärast Mait trummidel ja Erkki-Kalle bassil. Laienemine oli tingitud vajadusest jõuda suuremate massideni. Pärimusmuusika oli maailmas ammu buum ja juba oli see buum otsapidi Eestisse jõudnud.

Olin noorukina sisse võetud rokkmuusikast. Tagantjärgi on veider mõelda, miks see muusikastiil, mis tänapäevalgi kolossaalse hulga inimeste vaimu toidab, mind äkitselt, lausa üleöö, nälga jättis. Esimesed kontaktid n-ö päris laulude ja lauljatega tekkisid aastatel 1987-1990 seoses kooli kõrvalt tehtud mälukogumistööga. Mõned laulikud, kelle juurde sattusin, olid küll üsna eakad, sündinud 19. sajandi lõpukümnendil, aga siiski selge mõistuse juures. Mis peaasi - mitmed veel väga heas lauluvormis. Enamasti oli tegu lihtsate taluinimestega, kes seda, mida nad mulle magnetofonile laulsid ja mängisid, eriti kommenteerida ega väärtustada ei mõistnud. Üsna ühtmoodi kirjeldati nooruspäevi, mil oldi suhtelisele vaesusele ja rängale füüsilisele tööle vaatamata lühikest aega vabad ja õnnelikud. Kui nad laulma hakkasid, sain aga pea alati nende mälupildi sisse vaadata, nagu oleksin silma ees kaleidoskoopi keeranud. Ja seal, kesk värvilistelt klaasitükkidelt murdunud valguskiiri, tantsis ja keksles joovastunud hingeke.

Alul mängisime valsse ja reinlendreid, näpuosavuse edenedes ka polkasid. Laulud tulid hiljem ja ka ainult seetõttu, et nõuti. Paljud vanema põlvkonna inimesed olid lausa häiritud, kuuldes verinoorte meeste esituses nende endi või nende vanemate noorusaegseid palasid. Ilmselt arvati see varamu seoses järjepidevuse katkemisega nõukogude viljastavates tingimustes igavesti kadunud olevat. Leidus selliseidki, kes pragasid, et me ei laula seda või teist laulu õigesti. Öeldi, et nende kodukandis lauldi teiste sõnadega. Nii põhjas kui lõunas väitsid mõnedki kaljukindlalt, et just nende küla mees on ühe või teise laulu teinud ja just nende kiigeplatsilt on see ilma peale rändama läinud.

Siis avastasin Kirjandusmuuseumi arhiivi. Seal leidus sadadel pruunidel magnetofonilintidel, millele teadurid eri aegadel salvestanud olid, just selliseid laule, mis mulle üliväga meeldisid. Need olid 3/4, 2/4 ja 4/4 taktimõõdus valdavalt lõbusas toonis ringmängulaulud ja tantsuviisid. Lausa orgastilise elamuse andis see, kui leidsin mõne merelaulu, mida veel kuulnud ei olnud.

Nõnda oli Ühingul 1995. aastaks rohkem kui helikasseti jagu laule koos. Veel samal aastal salvestasime meiega liitunud mängijate Maidu ja Erkki-Kallega veel teisegi albumi, mis põletati väikeses tiraažis juba ka CD-kettale.

Edaspidi tuuseldasime pea kõik nädalavahetused aastas peolt peole, üle kogu Eesti. Nõudlus vanaaegsete laulude ja pillilugude järele oli korraga väga suur. Mäletan küsimust intervjuust ühe tollase superpromootoriga, kelle vabrikust tuli põhiliselt Horoskoobi estraadi, et miks teie rahvalikku muusikat ei produtseeri, kui see nii minev kaup on. Vastu oli, et meie astume laevale siis, kui laev valmis on. Ühel hetkel üheksakümnendate lõpul oligi laev valmis ja ma tundsin peaaegu kõiki populaarsemaid 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse külalaule. Need on valdavalt saksa ja vene kultuurist ülevõetud n-ö salmilaulud, pajatades morbiidsetes, rusuvates toonides üliõnnetust armastusest ja allasurutusest. Kõike, mis tolleaegsest pärimusest vähegi heledam ja lõbusam on, võib jämedalt kaheks jagada: padunaiivne ja talutavalt naiivne. Selle viimase osa sisse mahuvad minu arusaamist mööda ka need varem mainitud pärislaulud, milliste peale iga laulja-esitaja maias on - ajatud, igatsevad, ilusad, ängitsevad, koomilised pildikesed. Nende sisse oleks keegi nagu mingi võluauru vangistanud. Laulma hakates pääseb aur vabaks ja võtab pildi kuju, palju suurema ja detailirohkema kui sõnu salmikust puurides. Neis on alati midagi universaalset, kogu inimlikule olemusele omast. Enim leidub seda ähmast, raskestikirjeldatavat magusat ängi merega seotud lauludes. Ilmselt oli rannakülade kohal taevas kõrgem ja surm lähemal.

Tasapisi võtsime repertuaari teiste rahvaste rahvalaule ja autorilaule, mis kandsid sarnast atmosfääri vanade külalauludega. Eesti keelde pöörasid neid meie tarvis Jaan Tätte, Laur Lomper ja Kristel Salu. Lausa duubelplaadi jagu - "Jää jumalaga Eestimaa" - Anzori Barkalaja. Topeltplaat "Härrad vahetavad piibud", kus mängivad Ühingu uued liikmed Sander saksofonil ja klarnetil ja Aivar trummidel ning sopran-saksofonil tähistame ka oma 20. sünnipäeva Jaanipäeval 2009. a

Teie,
Marko Matvere ja Väikeste Lõõtspillide Ühing
eesti keeles

This collection has selected pieces from albums released during past twenty years by Väikeste Lõõtspillide Ühing/Association of Little Accordions. Trio bearing this name performed for the first time 20 years ago, on Midsummer Day in Pärnu in 1989.

All three of us were classmates. Only Raido had studied some accordion in children's music school. In 1985 there was no folk boom in Estonia and I no longer remember where we got the hold of this little instrument. But the most enchanting sound of an instrument was from tepo box - a concertina invented in late 19th century by August Teppo. This weird buzzing and quacking music could be heard quite often from the only Estonian radio at that time - Vikerraadio. In a strange way those pieces always took me on a trip. Another way to get me going was to play vinyl records from the series "Forgotten Melodies". I learned some songs off there and we would play them with an accordion and a guitar.

After high-school most of my classmates went to Soviet army and I came to Tallinn to theatre school. I got myself an A-sharp box and learned how to play. We could play with two button accordions when Raido returned from the army. Classmate Mati grabbed the same instrument and learned to play simpler tunes and so joined us.

Once backpacking near Pärnu we ended up in Pärnu-Jaagupi and decided to take a bus home from there. We were whiling away the time in the local department store and there on a commodities shelf they were. Little accordions. Little button accordions for kids made in Tula, Russia. They cost 16 roubles and 50 copeckes each. We played them at the store. They sounded clear and loud. Their mechanics worked impeccably. It reminded of Irish squeezebox. The only trouble was that the bellows were insanely short and there were only two instruments at the store. We bought them quickly anyhow. On the way home in the backseat of the bus the band had basically been formed. Next week I found two similar instruments at some rural store. One was given to Mati and the other one I took apart. I glued in an extra bellows. I tuned the left hand basic bass down an octave, added a helping bass button and dyed the box black. Now this fun machine was almost perfect. We bought every instrument from every village store that crossed our way.

A unique buzzing, a vibration of air arose playing together in a trio. We needed a name for this formation. Since this enterprise had no real goal we thought that it should come out in the name as well. I proposed "Association Of Little Black Accordions", like some secret and ominous sect, but Raido had painted his box white and so the reference to color was discraded. All for the best - it was hard enough explaining why we had this name, especially to foreigners.

In 1989 Midsummer Day we played at a party where besides our friends were some strangers too and we count that as the official starting point of the band. At first we didn't want to ask money for our performance. Soon people started offering us bottles as a thanks. By the time of the coming of Estonian kroon our usual salary was three bottles of vodka. At that difficult time it was an easily convertible merchandise.

At first Katrin joined the group and later Joel on the violin and after some years Mait on the drums and Erkki-Kalle on the bass. Expansion due to necessity to reach bigger crowds. Folk music had been popular in the world for quite some time and already this boom had reached Estonia.

I had a thing for rock music when I was young. In hindsight it's strange to think why this music that nurtures the spirit of so many people suddenly left me to starve. First contacts with so-called real songs and real singers were made in 1987-1990 while collecting memories in villages around Estonia. Some singers whom I came by were old of age, born in the final decade of the 19th century, but still clear in mind. And many of them were still in good song-shape as well. Most of them were simple farm people who couldn't really comment or value what they sang on my tape recorder. They described their youth in quite a similar way to each other, when they were for a short period of time free and happy despite poverty and physically very hard work. But when they started to sing I could almost always take a look inside their memory, like turning a kaleidoscope before my eye. And there in the midst of the light reflecting from the shards of glass was a joyous spirit dancing and prancing.

At first we played waltzes and rheinländer's, as our fingers became more artful also polkas. Songs came later and only because they were demanded. Some older people were disturbed that young men were performing songs from their or their parents youth. They probably thought this heritage had died under the Soviet rule. Some said that other lyrics had been used in their home villages. In North and South people were consistently telling us that a man from their village was the author of this or that song and the song has started its journey from their swingning squares.

And then I discovered the archives of Literature Museum. There were songs I liked so much on old brown tapes that researchers had recorded at different times. Those were 3/4, 2/4 and 4/4 tact's mostly merry round-dance songs and dances. I got almost orgastic thrill from finding some songs of sea I hadn't heard before.

So by 1995 "Association" had more than an audio-tape worth of songs. In the same year we recorded with additional musicians Mait and Erkki-Kalle another album that was also in a small numbers burned to a CD.

From that time on we went from party to party all over Estonia every weekend. Demand for old songs and instrumental pieces was suddenly huge. I remember a question to a superpromotor from that time, who had mostly released albums of popular songs, that why they didn't promote folk music when it was so big. The promoter answered that they would board a ship when it's built.

At one point at the end of 90's it was built and I knew almost all popular village songs from the end of 18th and beginning of 19th century. They are mostly songs taken over from Russian and German culture telling us about sad love stories and repression in morbid and depressing colors. Everything that is a bit lighter from that period can be divided into two: utterly naive and bearably naive. The last consists of those real songs mentioned earlier that every performer wants to perform - timeless, yearning, beautiful, anxious, funny etc pictures. It's like someone has captured some magic in them. When you start singing them the magic is released and takes the form of a songbook. They always have something universal, something humane. This something is mostly found in songs of the sea. Apparently the sky was higher and death nearer at seaside villages.

Bit by bit we took folk songs from other nations and original songs that bore the some atmosphere as old village songs to our repertoire. They were translated to Estonian for us by Jaan Tätte, Laur Lomper and Kristel Salu. Anzori Barkalaja made the lyrics to "Jää jumalaga Eestimaa" ("Farewell Estonia") double album. With double album "Härrad vahetavad piibud" ("Gentlemen change pipes") where the new members of "Association" Sander on saxophone and clarinet and Aivar on drums we also celebrate our 20th birthday on Midsummer Day 2009.

Yours,
Marko Matvere and Association of Little Accordions